FlowSagast

Miks ma FlowSaga tegin

Esimest korda kellegi teise Flow laiendust kasutades vahtisin seda terve kümme minutit. Ma ei saanud sellest aru. Mitte et see oleks kole olnud. Ma tõesti ei saanud aru, mida see asi teeb — nuppude nimesid ei osanud ma lahti mõtestada, järjekorral polnud mõtet ja kui midagi vajutasin, ei teadnud ma, mis juhtus.

Surusin hambad kokku ja läbisin selle korra lõpuni. See ei lahendanud ühtegi probleemi. Ma teadsin, mida tahan. Pilt oli mul peas olemas. Ma lihtsalt ei saanud seda välja.

Istusin selle ekraani ees ja rinnus kerkis pettumus. Mitte viha tööriista peale — viha enda peale. Alustasin lootuses, et tööriist teeb mind selles paremaks. Lõpetasin tundega, et olen rumal.

Hiljem sain millestki aru. See polnud minu süü.

Enne kui saad milleski heaks, on ees uks. Sa pead suutma seda lugeda ja tahtma seda kasutada juba enne, kui harjutamine üldse alata saab.

Pane uks liiga kõrgele ja pole vahet, kui andekas sa oled. Jääd väljapoole seisma. Minu inglise keel on kehv. See laiendus oli ainult inglise keeles, mis pole minu keel, ja liides oli keeruline; ma ei suutnud seda lugeda. Nii et otsustasin teha oma. Sellise, mida mina suudan lugeda, ja sina ka. Tegin FlowSaga selle päeva pärast.

Kust nimi tuleb: Sága, lugude jumalanna

Põhjala mütoloogias on paik nimega Sökkvabekkr — „vajunud oja“. Sealt voolavad läbi jahedad lained ega peatu kunagi. Odin käib seal iga päev.

Teda ootab üks naine. Kaks kuldkarikat. Nad joovad. Nad räägivad. Iga päev, eranditult. Millest nad rääkisid? Keegi ei pannud seda kirja.

Palju hiljem pani keegi põhjala jumalad raamatusse kirja. Selles on jumalannade nimekiri — kuusteist. Esimene on Odini naine. Teine on tema: Sága. Tema kohta on raamat säilitanud ühe ainsa lause: ta elab Sökkvabekkr-is ja see on suur paik.

Mida tema nimi tähendab, vaidlevad teadlased tänini. Ühed ütlevad nägema. Teised ütlevad — lugu. Ta rääkis iga päev. Ükski lause pole säilinud.

Idee, mida kunagi ei teostatud ega kirja pandud, on justkui poleks seda kunagi olnudki.

Saga tähendab vanapõhja keeles „lugu“. Flow on Google Flow, kus sa videoid teed — ja oja, mille ääres elab Sága. Meie märk on pikklaev nagu müütides: heiska puri ja tuul on sinu poolel; kui sul seda vaja pole, voldib see end kangatükina taskusse. S purjel on Saga.

Sada kolmteist vasikat

Kell on kolm pärastlõunal ja juba on pilkane pimedus. See on Island tuhat aastat tagasi. Pole kuningat. Pole õukonda. Pole linna. On ainult tuli ja inimesed selle ümber. Keegi hakkab jutustama: suguvõsatüli, kohtuasi, tapmine.

Sel sajandil kadus lugu, kui see oli kord jutustatud. Jutusta seda järgmisel talvel uuesti ja üksikasjad nihkuvad; põlvkond hiljem jutustaja sureb ja lugu maetakse koos temaga.

Islandlased ei leppinud sellega. Nad otsustasid selle kirja panna. Kuid paberit polnud. Kirjutamiseks tuli tappa vasikas: nülgida, kaapida nahk õhukeseks, kuivatada. Üks nahk, pooleks volditud, andis ainult kaks lehte. Keskaegse Islandi suurim käsikiri, Flateyjarbók: kakssada kakskümmend viis lehte — sada kolmteist vasikat.

Ja sellel saarel ei ole lüpsilehm rikkus. See on see, kas su lapsed talve üle elavad. Mujal Euroopas läks samadel sajanditel nii kallis kiri ladina keelele: piiblitele, pühakutele ja kuninglikele sugupuudele. Islandlased kulutasid selle oma sõnadele, oma inimestele, oma lugudele.

Mitte selleks, et neil oleks lugu. Vaid selleks, et see päriselt olemas oleks.

Ärge lööge

Kolmeteistkümnes sajand. Islandlane nimega Snorri Sturluson märkab midagi kohutavat: noored luuletajad ei oska enam vanu luuletusi lugeda. Sajandeid edasi antud oskus on tema põlvkonna kätes murdumas.

Ta oleks võinud lihtsalt ohata. Enamik inimesi teeb nii. Tema ei teinud. Ta istus maha ja kirjutas raamatu. Mitte luulet. Käsiraamatu: mida see sõna tähendab, kust see kujund pärit on, kuidas seda kasutada. Neile, kes ikka veel tahtsid kirjutada, aga ei osanud seda lugeda.

See, mille ta ehitas, oli uks. Ja ta lasi selle madalamaks.

Aasta 1241. Kahekümne kolmas september. Öö. Mehed tungivad tema majja. Tema viimased sõnad, ainult kolm: Eigi skal höggva. Ärge lööge.

Ta ei jää ellu. Raamat jääb. Peaaegu kõik, mida maailm põhjala mütoloogiast teab, pärineb sellest raamatust. Ka jumalannade nimekiri. Ka see üks ainus rida Ságast.

Mida FlowSaga teeb

Nüüd on sinu kord. Loo tegemine ei maksa enam vasikat. Kirjuta paar rida ja ongi pilt, mis liigub.

Kuid raske ei olnud kunagi trükkimine. Raske on see, kui sul on hea idee, aga pole võimalust seda selgeks teha ega järgmist sammu astuda. Ja kui sa lõpuks videod teed, avad kausta Allalaadimised ja failinimed on mõttetu segadus — sa ei saa arugi, milline on milline.

FlowSaga laseb ukse madalamaks ja võtab siis köitmise enda peale.

Kõrgeim uks on keel. Mitte keeruline liides. Tööriistas lihtsalt pole sinu sõnu. FlowSaga räägib 91 liidesekeelt. Tuhat aastat tagasi hoidis Euroopa kirja ladina keele jaoks; islandlased kasutasid oma lugude kirjutamiseks sõnu, mida nad päriselt rääkisid. Meie oleme islandlaste poolel.

Teine uks on aeg. Kolmkümmend sekundit — see on mõõdupuu, millest kinni pean: ava see ja kolmekümne sekundiga pead teadma, kuidas alustada. Siis kümneid ideid korraga, tehtud ükshaaval, iga salvestatud sinu antud pealkirjaga, korralikult sinu valitud kausta. See kaust saab tasapisi sinu enda raamatuks.